Siin me siis oleme. Taaskord on mööda läinud meeletu aeg meie viimasest postitusest. Või õigemini minu omast. Kaisi pole ka just kõige aktiivsem kirjutaja.
Taas jäime me kinni kaunisse Byronisse, sinna ei saa lihtsalt midagi parata. Armusime ookeani ja see ei lase lahti meist. Või vastupidi. Pärast Childersit põgenesime Byron Baysse, et veeta seal vähemalt jõulud.. So much about that. Igaljuhul meie siinne jõululaupäev sai veedetud matakakotte randa tassides, mis polnud just lihtsate killast, kuid kõik oli seda väärt. Uskumatu, kui hea saab olla telkides rannas, eemal tsivilisatsioonist, eemal muredest töö ja raha pärast. Kõik jätsime maha. Nautisime loodust ja seda, et saime eksisteerida hetkes. Päevad algasid tavaliselt kerge suplusega ookeanis, pärast seda kerge tee ja söök ning siis vedelesime rannas, lugesime raamatut snorgeldasime, uudistasime ringi. Päeva jooksul rannas just palju inimesi ei käinud, mõned üksikud, et privaatsust saada. Enamus ajast oli rand ainult meie päralt. Jah, see oli üks ilusamaid nädalaid siin Austraalias veedetud ajast. Teate seda tunnet, kui oleks justkui armunud, kõhus keerab, iga viimane, kui tükk Sinust on õnnelik. See tunne valdas mind seal. Armunud elusse, vist. Avastasime snorgeldamise esimest korda. Me Kaisiga lihtsalt ulpisime seal pisikeses ookeani sopis ja imetlesime ilu, mis vee all valitses. Erinevad kalad, astelraid, taimed, ka ühe kaheksajalaga kohtusin, kes kivi alla peitu oli pugenud. Lapsed ja mu venna nägid ka üht kilpkonna seal ringi ujumas. Igaõhtu tegime lõkke peal süüa, vahest ka mõne kala, mille Taavi püüdnud oli. Sõbrad käisid meil külas, kes tuli ööks, kes niisama päevaks nautima. Mul on siin olnud meeletult palju hetki, mida ma ei oska sõnadesse panna. Neid peab ise tundma, läbi elama, siis on võimalik aru saada. Üks päev pärast vihma nägime delfiine surfimas lainetes. Ohh, meie suur soov oli koos nendega ujuda, kahjuks ei õnnestunud päris, kuid saime neile väga lähedale ning nägime, kuidas nad lainetes hüppasid ja ookeanis niisama mängisid. Eestis selliseid asju ei näe, ei. Isegi vihm ei heidutanud meid. See tähendas lihtsalt seda, et teevesi oli päev otsa tulel ja veetsime aega telgis, kitarri mängides või niisama logeledes. Üritasime ka sauna ehitada, kuid see ei tulnud just kõige paremini välja. Natuke kuuma sai, kuid päris Eesti saunaga ei anna ikka võrrelda. Mu kaunis venna tütar nautis sauna pea sauna katte alt väljas ja keha sees - ka nii võib. Mul hakkab eesti keele grammatika meelest minema. Kõik need komad ja kõik muu. Oh well, happens. Meie 2013 aasta vastuvõtust nii palju, et saabusime tol päeval just telkimast koju ning me kõik olime lihtsalt ramp väsinud ning kustusime juba kell üheksa õhtul ära. Me Kaisiga ärkasime kell 12 ilutulestiku peale üles, soovisime üksteisele uut aastat ja päärasime voodis teise külje. Väga ei hoolinud sellest niikuinii. Mõnda aega üritasin Byronis tööd leida, kui mitte just eriti edukalt. Liiga palju backpackereid on seal ja kõik soovivad tööd saada. Seega pea igas kohvikus, kus käisin oli meeletu hunnik CVsid. Ei löönid läbi. Veetsime siis niisama aega Byron Bays. Iga hommik käisime ookeanis ja tihti pärast seda ka meie lemmikkohvikus Chaid joomas, muusikat ja inimesi nautimas. Meie juurde kolis sel ajal, kui me campimas olime ka üks eesti tüdruk, kes, tuli välja, on ülikhuul ja meil sai koos palju nalja. Me oleme siin juba nii palju ägedaid inimesi kohanud. Eriti siin, kuhu me nüüd lõpuks välja oleme jõudnud, pärast minegid jamasid rahadega ja kõigega. Eksisteerime Laidleys. Tööd otsides helistasime siia hostelisse ja algul öeldi, et tööd pole üleujutuste tõttu, kuid pärast Anette helistas meile ja ütles, et kui sama päeva õhtul tuleme, siis järgmine päev saame kohe tööle minna. Taavi, muidugi, tõi meid ära. Kaks ja pool tundi sõitu ja siia nii me kohale jõudsimegi. Meil polnud süüa, ega mitte midagi järmgiseks päevaks. Anette, hosteli omanik, küsis meie toidu varude kohta ning kui kuulis, et meil midagi pole, siis ta kutsus meid enda juurde andis meile leiba, tuunikala ja moosi. Oh, kui tänulikud me olime. Tema toast välja astudes nägime, et Taavi auto seisis hosteli ees, mõtlesime, et mis toimub, kas auto katki või..Aga ei. Ta tuli meile vastu ja ütles, et jättis ostis meile leiba ja tuunikala, et me ikka päris nälga ei jääks. Läksime tuppa ja avastasime, et ta oli ostunud veeöl lisaks nutellat, hommikuhelbeid, soja piima ja mahla.. Meil Kaisiga olid pea et pisarad silmas. Inimesed on ikka nii ilusad ja head. Kõik pidi ju minema paremaks pärast seda, kui oma raha kaotasime ühele scammerile. Siin me oleme. Korjame põllul maisi, mis on raske, aga me elame kõik üle, sest raha on elamiseks vaja ja me pingutame selle nimel. Ja need inimesed siin.. Kõik on nii khuulid, pidevalt kostub kuskilt head muusikat, mitte nagu Childersis, kus inglise kamp enamjaolt ainult cräppi kuulas. Meie naaber Steve mängib kitarri ja meil on traditsioon alati pärast tööd koridoris lebotada, juttu ajada, kitarri mängida ja laulda. See on tõesti nagu teine kodu. Hosteli nimi on ka Homestyle Lodge - Home away from home. Inimesed on kõik ägedad. Me naudime, väga. Välja arvatud mõned hommikud, mil taas peab end voodist enne nelja välja ajama, kööki lohistama, sööma ja siis tööle minema. Laupäeva hommikul mõtlesin, et deem. Eestis sellel kella ajal poleks pidu veel läbigi saanud ja siin me ärkama sel ajal, et tööle minna. Algul sõime natuke maisi, kuid nüüd selle järgi küll enam isu pole. Kaheksa tundi maisi põllul rügada, see teeb oma töö. Väehamlt on tiimitöö ja kui mõni väsinud on siis keegi ikka üritab tuju üleval hoida.. Vahepeal laulame kõik lauludele kaasa, mis traktorist kõlavad ja lollitame niisama. Nüüd, kui me oleme ei tea isegi, kui mitu päeva tööd rüganud, oleme kõik väsinud ja ootame hetke, mil saaks koju minna, basseini hüpata või lihtsalt olla, mitte midagi tegemata. Töö on raske, kuid inimesed, kes siin on muudavad kõik paremaks. Hea meelega ei lahkukski, kuid võimalik, et töö lõppeb varsti otsa ning eks näis, mis siis edasi saab. Kahjuks pean ma Kaisi maha jätma kaheks kuuks. Pärast pea viite kuud 24/7 koos olud aega saab see päris huvitav olema. Sellest nii palju, et 27.veebruar lendab mu lennuk Kuala Lumpurisse ja sealt edasi Kathmandusse. Seal näen taas Liisat üle pika aja ja me veedame esimese kuu jooga koolis ning pärast seda lähme trekkima mägedesse. Aus olla, siis mul pole õrna aimugi, kuidas kõik välja nägema hakkab, kui usun, et igav ei hakka. Seda ei Kaisil ega minul.
Jätkuvalt. Me pole just kõige agaramad kirjutajad, kuid vähemalt sai praegu üks suur eneseületus tehtud. Kahjuks pole siia ilmselt tükk aega midagi oodata, but you can never know.
Armastusega,
K.
