Ilusat suve algust!

Meil algas ..üleeile, kui ma nüüd ei eksi, suvi. Päikesest meil puudu ei tule ja tööd oleme saanud ka nautida viimased päevad. Meie erialaks on kirsstomatid (neid saab koju kaasa ka võtta!!!). Töö on raske, ikka väga raske ja seda ei anna võrreldagi mustikate korjamisega. Mustikate korjamine oli ikka puhas lust ja lillepidu selle kõrval. Vahepeal tekkis juba kerge frustratsioon, et me ei saagi tööd kuskil. Tulime linnakesse nimega Childers, kus veetis Kadri ka oma ..kõige "huvitavama" sünnipäeva. Väike kolgas veel hullem kui Woolgoolga. Woolgoolga oli ikka ilus ookeani äärne linnake, aga siin on .. Siin polegi midagi. Peale kolme pubi ja Backpackerite Motelli. Kokku elab motellis u 64 inimest ja neid on igast maailma otsast kokku tulnud sinna. Kõik ainult selleks, et saaks kirsstomateid korjata, maguskartuleid istudada/pakkida või virsiku puid kärpida (eesti keeles kõlab veidralt - ingl.-pruning). Meie elame näiteks koos iirlase, kanadalase, eestalse ja ühe uus-meremaalt pärit tegelasega. Aga siin on ka inimesi Argentiinast, Tšiilist, Hispaaniast, Itaaliast, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Inglismaalt, Taiwaanist, Rootist, Jaapanist.. Kindlasti mõni veel kuskilt. Eile õpetasin näiteks jaapanlastele natuke eesti keelt, neil oli väga põnev.

 Inimesed on toredad ja muidu on elu kaunis. Hindame elu pisiasju..mida õpib ikka siis tegema, kui on raha nappus kaelas. Kahjuks me pole just küige suuremad blogi pidajad, ma väga vabandan. Meil on nii palju muudki teha, kui käia raamatukogus istumas. Neiud rabavad päeval tööd teha. Je tegelikult peakski magama varsti ära minema, sest äratus on oh üllatust niiumbes kolmveerand neli hommikul ja kella viiest alustame juba töö tegemist. 

Sööga pastat ja päikest teile!

Blueberry fields forever

Otsustasime lahkuda Byron Bayst ja suundusime kolkasse nimega Woolgoolga. Elu on meil ilus-igapäev saame käia mustikal ja süüa kõhu kultuurmustikatest täis. Mida veel elult tahta!
Viskas siis Taavi meid ükspäev tee äärde, andis kallid ja ütles, et kui ikka mingi porbleem on, siis ta tuleb kaitseb ja toob meid Byron Baysse tagasi. Tõstsime näpud püsti ja kolme tunni pärast olimegi oma kolkas kohal. Esimene reaktsioon oma uude koju jõudes oli kergelt öeldes huvitav – esiteks meie tuba on natuke suurem kui 2x2 meetrit, ukseks on kerge riie ja majanaabriteks 8 korealast. Ehk siis täpselt see, mida me olime arvanud juhtuvat. Õnneks, nagu lubatud, saime juba järgmisel päeval mustikale minna. Hommikul siis ootasime autot, mis meid tööle viiks ja ennäe.. Sõidab ette auto, ees istuvad kaks turbanitega meest ja meil kästakse autosse istuda. Me vaatame siis üksteisele otsa ja mõtleme,  et no mis siis veel tulla võib. Sõit viib meid kuhugi metsa,  kus ongi vist mustika paradiis. Tõsiselt blueberry fields forever.

Töö on nagu töö ikka. Saab teha mustika sõda ja süüa neid nii palju, et halb hakkab. Enamus töölisi on pärit Indiast ja me teeme neile pidevalt nalja lihtsalt oma olemisega vist. Kutsusid meid oma templisse, kus saime imehead india toitu maitsta ja tutvuda nende usuga.

Midagi siin Woolgoolgas teha pole, seega on see täpselt see kõige parem koht raha säästmiseks.  Vaikselt oleme juba ära harjunud selle eluga siin ja inimestega, kellega koos elame. Vahepeal on väike vahetus toimunud ja m6ne korealase asemele on nüüd kolm sakslast ja üks itaallane tulnud ehk selline mõnus kultuuride vaheline erinevus valitseb meie majas. Ütleme nii et nalja ja naeru jagub meil igasse päeva ikka ohtralt ja kängurud on ka kõik nähtud meil juba.

Päikest ja jälle nägemiseni!

Cassie&Katie

Now is the best time you'll ever have

Vabandan. Ei ole seda viitsimist siia üldse kirjutada kogu seda ..seda, mis kõik meil siin ümber toimub. Me eksisteerime see on oluline. Täna ütles üks mees meile "There are three important things in life: food, shelter, love. And nothing else matters". See oli üldse huvitav. Käisime vaatamas Murray Kyle'i kontserti. Istusime maas ja üks mees tuli hakkas lihtsalt rääkima, ilma et me midagi küsinud oleks. Tõi meile imehead rohelist teed ja rääkis oma elust ja sellest, mis oluline. Rääkis asju, mis panid mõtlema, mitte, et neid mõtteid veel vähe oleks..Eriti täna.

Täna oli ka pannkoogi päev. Käisime Broken Heads'i rannas pannkooke küpsetamas ja pühapäeva nautimas. Sõime, jalutasime rannas ja kuskil metsa rajal, mis viis ühte imekaunisse tühja randa. Kui loodust vaadata, siis on tunne, et tahakski siia jääda.

Aus olla, siis peab ikka väga pingutama, et siia midagi üldse kirja saada. Tundub nii ebaoluline ja asju pole üldse võimalik sõnadesse panna. 

ööd!

Täna on täpselt selline tee ja raamatu päev rõdul. Päev otsa on pilvine olnud ja vahetpidamata sadanud. Hetkel on lausa äike ja maja väriseb kergelt, kui müristab. Tahaks nii näidata pilte, kuid pole jõudnud veel arvutisse neid laadida. Eks ükskord näeb. Meie elust nii palju, et.. Elame hetkel Byron Bays. Minu ja Kaisi jaoks on siin päris džungel - palmid kasvavad maja ümber ja linnud hakkavad päikesetõusu eel väga kõvasti akna taga laulma ja iguaanid elutsevad maja taga aias. Inimesed on nii avatud suhtlemisele ja sõbralikud. Bussiga siia sõites rääkisid inimesed juttu üksteisega, justkui oldaks vanad tuttavad. Eks see natuke ole veel harjumatu, kuid me loodame, et Eestisse tagasi tulles oleme ise samasugused.

Ma pidin otsa lahti tegema, sest muidu ehk jääbki soiku see kirjutamine ja me ju lubasime..

Anyway soovitaksin kõigil Byron Baysse tulla, sest siin on meeletult ilus, muidugi me pole ülejäänut veel näinud, aga loodetavasti näeme...Jah. End of story. Vähemalt ei saa öelda, et pole midagi kirjutanud.

Päikest!

K.